Monday, August 25, 2008

(Y) Itaaliasse, palun!

Eellugu on vist täpselt 2 aastat pikk, sest siis see idee tekkis. Nüüd ta lõpuks teostus.

31. juuli


Me oleme Tartus, me oleme valmis, meil on me seljakotid ja magamiskotid, igasugust risu seljakoti sees ja vaim (mis muide, nagu mainitud, on valmis.) Järgmine peatus - maantee. Seda muidugi juhul, kui kotid me selgroogusid ära ei murra/meid tee peal paljaks ei röövita/meid Riia mäel ära ei vägistata/meid mingil veidral viisil vahepeal Ida-Euroopasse prostituudiks ei müüda. Või midagi muud sarnast, mida meie vanemad ja sõbrad kardavad. Mistõttu oleme ka varustatud pipragaasiga ja vähemalt alguses suhteliselt kahtlustava suhtumisega autojuhtidesse (olen avastanud, et kui keegi korrutab sulle midagi, siis jääd seda tahtmatult uskuma).
Et Eesti on niivõrd põhjas ja idas, on tarvis läbida mitu-mitu toredat slaavi riiki. Üks viis seda teha on hankida rekka, mis läheb otse kuhugi kaugele lõunasse. Mina ja Kadri oleme aga liiga laisad, et selle kallal tõsiselt vaeva näha (rekkameeste foorumisse postitatud ainus palve ei andnud tulemusi), seega ei jäänud muud üle, kui lihtsalt minna tee äärde ja pöial püsti ajada. Sellise meetodi halb külg on see, et tihti tuleb jõnksutada 30-40 km otsadega, kuid õnneks ei olnud see meie jaoks sugugi nii häiriv, selle meetodi hea külg oli lihtsalt niivõrd hea. Nimelt võimalus kohtuda kõikvõimalike inimestega.
Esimene autojuht (oma autoga, mis oli nii kandiline, et tundus olevat mõnest suurest metallkastist kokku monteeritud) oligi selline 30-40 km ots ning temalt tuli ka
päeva mõttetera: "Eestis elades on kaks võimalust: sa kas töötad alati või töötad koguaeg." Järgmine auto läks aga otse Lätti, hurraa! See onkel on Kiviõlist ja venelane ja tore. Ta jutustab palju, laulab ja ta hääl on veidralt kõrge ja kume. Ühel hetkel keeras ta peale Ivo Linna laulu "Aeg annab kõik ..." ja laulis Ivole käte vehkides kaasa. Lätti läheb ta paljalt selleks, et osta läti õlut. Ütlesime talle, et ega me paremad pole - läheme Itaaliasse, et itaalia jäätist süüa. Kuulsa õlle ostmiseks olid onkli sõbrad äärmiselt täpseid juhiseid andnud nähtavasti, sest Valkas pobises omaette: "...nii... suur roheline maja... siit paremale... ahah.. ongi klaashoone paremal...kaks läti parmu maja ees.. kõik on õige.." Lõpuks läksid nad Kadriga Maximasse ja naasesid läti õlle ja kummikommidega. Maha pani ta meid kusagil Põhja-Lätis, Riia teel. Muidugi oli seal bensukas ja muidugi pidime me seal kõrval maha istuma ja natuke marsruuti edasi arutama. Taustaks kõlasid üksikud hõiked, peamiselt venekeelsed roppused - nimelt mõnikümmend meetrit eemal, hõredate puude taga, veetsid aega 3 läti purjus karvikut. Siis sõime natuke aega lähedaloleva puu küljest kirsse ja püüdsime edutult mõne autojuhiga jutule saada. Ja uuesti teele.
Algus on ikka uskumatult edukas - 1. auto peab kinni, Läti versioon Tanel Padarist (Tanels Padars?) kaubikus. Raimonds. Hiljem tuli välja, et ta siiski ei ole Raimonds, vaid Räimis, aga ei julge seda eriti eestlastele öelda. Ta pursib vaevaliselt inglise keelt ja kui ta räägib, siis vaatame teda mõistva pilguga ja noogutame debiilselt, et teda julgustada. Vahel läheb ta hääl keset juttu kõrgeks ja squeakyks, eriti kui ta äksi läheb, näiteks bemmijuhtide peale. Kui aus olla, siis rohkem on ta surfar kui Padar. Ta küll ei surfa ("Erm...many work, many work, no time") aga peaks. Nüüd seletab ta Läti teede halba olukorda ja (teatud kibedusega) kuidas Eestis on kõik palju parem, üritades samal ajal tuuleklaasil ilutsevat 147 linnukakajunni kuivpesuga maha nühkida. Ei surfar on tore ja läti on ilus, ilm on ka ilus ja parem jäägugi, sest täna jääme vist lageda taeva alla.
Surfar: "Where you sleep?"
Meie: "In the woods or on a field.."
Surfar: "You don't have tent?"
Meie: "No we only have sleeping bags, tent is too heavy."
Surfar: -mõned sekundid vaikust- "You KREISI girls!"
Räimis-Raimonds-Padars on piisavalt heasüdamlik, et meid läbi Riia õigele maanteele tuua. Ta oli esimene, kellel lasime reisipäevikusse midagi mälestuseks kirjutada ("Laimigu celu uz Italija!"), sellest kujunes hiljem päris tõsine traditsioon. Enamjaolt tegi igaüks seda oma emakeeles, mis tähendab, et me ei saa mitte kui midagi aru.
Autost väljudes läksime kõrvalasuvasse Statoili, et teha silt "Lietuva". Muidugi terve järjekord vahtis ja muigas, kui ma müüjalt kaste küsisin. Muidugi ei mõistnud müüja absoluutselt, millest ma rääkisin, kuigi tegin seda inglise ja vene keeles. Aga lõpuks karbi me saime, silt sai ka. Kasutu, seda küll, aga vähemalt sai. Aga ausõna - eneseväärikus tuleb enamvähem täiel määral hüljata, kui sellisel reisil ellu tahad jääda. Ja kogemuste põhjal soovitaksin ka hääletussildid hüljata, sest 95% juhtudel tõid nad kahju.
Riiast välja hääletades jalutas meie juurde blond naine lapsega. Mõtlesin, et "ole hea, ära tule, ma ei viitsi vene keelt purssida." Meieni jõudes teretas ta meid aga eesti keeles. Riias elab ta juba 4 aastat ja pärast lühikest vestlust ütles ta, et kui öö peale jääme, siis tulgu me aga teine tänav paremale, maja 8a ja ööbigu tema juures. Mis oli äärmiselt kena temast. Sellegipoolest jätkasime teed ja 3 umbkeelset autot hiljem (nende hulgas ka Texasest ärakaranud kauboi Bils) olime tillukeses Iecava linnas, 43 km Riiast. Nektariini süües jalutasime rahulikult ringi, silmad öökoha suhtes lahti. Vahepeal üritasime rekkade peatuspaigas jälle suhteid luua, aga tulutult. Suhteid oleksid nad loonud vist hea meelega, aga mitte sedasorti suhteid, nagu meil mõttes oli. (Üks vaatas sellise pilguga, et kõige parema meelega sööks ta meid lihtsalt ära).
Asulast väljas, kus algasid põllud, oli ka Lukoil. Selle taga mingi rohumaa ja selle tagumises otsas liivahunnik. Selle taha me magama keerasimegi. Et mul kottide pärast hirm tekkis, sidusime nad magamiskottide külge, panime magamiskottide vahele ja väärtuslikud asjad võtsime üldse magamiskotti. Aga lahe oli magada nii, et vahid otse tähti ja kuuled rohutirtsude kõrisemist. Muidugi hakkas peagi külm, kuigi mõlemal oli terve garderoob seljas, mistõttu jäi magamise osa suhteliselt lünklikuks.

1. august

Hommikul vara tuli mingi suur ja karvane koer, istus meist 5 m kaugusele ja alustas haukumist. 15 minuti pärast viskas mul lõplikult üle (ma ei tea, kuidas kadri sai seda mitte kuulda) ning läksin teda ära ajama. See haige olevus ei jäänud aga siis ka vait ning kulus veel pool tundi (mille jooksul ma teda rohumaal taga ajasin, üritades ära ajada). Paar tundi magamist ja hommikul kell 9 olid järgmised platsis. Inimesed sedakorda. 3 läti tüdrukule, kes teadmata põhjusel varahommikul asula kõrval rohumaal ringi tuiasid, pakkusime üsna lõbustavat vaatepilti, sest nad lihtsalt kõndisid ümber meie ja itsitasid lollakalt.
Komberdasime Lukoili, pesime hambad ja kuulasime, kuidas müüjad samal ajal lukus ukse kallal lõgistasid, õnneks olime liiga uimased, et millestki üldse numbrit tega. Siis aga nägime bensuka ees Eesti numbrimärki. Tervitasime, noor perekond, autosse ei mahu, lapsed taga. "Jala Eestist?!" 5 minutit hiljem korjas meid peale lätlasest rekkajuht, kes jäi meile kohe silma oma pornokas-dvdga, mis voodil minu kõrval ilutses, ja faktiga, et jälle saab vene keelt purssida. Ta ise oli vist küll pettunum kui meie - küsis, et kas lähme Itaaliasse puhkama või tööle. Ütlesin selgelt, et puhkama. "Nii et ei tööta?" - "Ei. AINULT puhkama." Kahju, me pole maanteetüdrukud. Sõitsime temaga umbes 100 km ja kuigi ta läks Saksamaale edasi, väitsime/valetasime, et lähme edasi Vilniusesse, lihtsalt et lahti saada temast. Seal ristmikul peatus auto 4 kergelt purjus ja lõbusa noorukiga, kes eriti vastu ei suhelnud, vaid lihtsalt seisid, uksed lahti, vaatasid meid ja lällasid. Neil läks kõrvust mööda vist ka Kadri küsimus, kas te olete head inimesed. Seega jätsime headaega ja hääletasime, nüüd juba üsna lõbusas meeleolus edasi. Peatus üsna tore onkel, kes tõi meid Kaunase lähistele (Kadri samal ajal tagaistmel magamata ööd välja põõnamas). Seal oli mingi suur park, kus istusime, sõime ja vaatasime silmapiiril laiuvat Kaunast. Nii kaugele, kui linn ulatus, täitsid silmapiiri suured nõukaaegsed plokkmajad, st Lasnamäe x 30. Pärast tundi jalutasime kilomeetri oma maantee otsa juurde ja näpp püsti. Peale korjas seekord Slovakkiast pärit poiss rekkas (õige - jälle vene keel. Pealevõtjatest on ikka kahju küll, kui nad seltskonda otsivad, vajaliku saab küll räägitud, aga ega me eriti sügavaid vestlusi maha ei pea.) Poiss nimega Miroslav oli pedant ja lagi ta pea kohal oli täis kleebitud pilte lapsest (Miroslavist) ja naisest. Poola piiri äärde jõudes ütles ta, et Poolas ta 2 sõitjaga ei riski ja et üks meist mingu ta sõbra rekkasse, kes on terve aja meie ees sõitnud ja kellega poiss aeg-ajalt lällaris jutustas. Slovakkia keeles, mis on umbes nagu Simsi mängu inimeste keel. Piiripunktis kasutasime võimalust vahetada endale mõned žlotid - täielikud idioodid, olime tulnud suure hurraaga Euroopasse, kaasas ainult eurod. Siis kolis Kadri ta sõbra rekkasse ja nagu lällarist kuulda, ei räägi ka teine juht midagi peale russki ja slovaki. Mul sujus selle Miroga vestlus päris jõudsalt, vastuseks ta küsimustele rääkisin, et mul siiski on kodus (kujuteldav) poiss Konrad, kes ei tahtnud reisile kaasa tulla ja eelistab Tallinnas istuda (Miro: "Plohoi maltšik!")
On 2. päeva lõpp, me oleme Põhja-Poolas. Õigemini rekkas, mis roomab mööda Põhja-Poolat, uskumatu, milline ummik. Ei usu, et siingi end õues täielikult välja magada saab, kuigi lõuna pool ju siiski.. mida rohkem lõunasse, seda paremaks asjalood aga minema peavad. Couchsurfinguga otsisime endale ka paar-kolm öömaja erinevates Euroopa linnades ning kui asjalood hullud on, siis võime ju mõnesse neist minna, näiteks ootab Põhja-Poolas Torunis meid Alina, aga kahjuks alles mitme päeva pärast, nii et vist siiski reisime edasi.
Slovakk pani meid keset Augustowi väikelinna maha,
kuigi õhtupoole, kui välja kõmpisime, selgus, et pole ta nii väike midagi. 6-7 km sai maha jalutatud. Lõpuks saime autoga 10-15 km veel edasi, tibatillukesse asulasse põldude vahel. Ilus soe õhtu, ilus maastik, läksime põllu peale ja viskasime pikali. Siis olime aga sunnitud kohta vahetama, sest seal oli 1) ämblike pesa ja 2) ringiliikuv kombain pani Kadri mõtlema sellele, et mis siis saab, kui nad hommikul kell 7 vilja lõikama tulevad. Komberdasime veidi edasi, leidsime tee pealt mõnele sõbrale ilusaid suveniire ja peagi olimegi ühe ilusa rohukünka peal, päikeseloojangut vaatamas. Erinevalt Lätist ei seganud meid ei koerad, tüdrukud ega külm.

2. august

Hommikul kell 9 ajasime silmad lahti ja et ringi töristas kohalik traktor, tegime kähku minekut. 3 tunni pärast leidsime, et oleme edasi liikunud umbes 30-40 km, sh ka päris kõvasti kõndinud. Jälle kord tegime proovi end bensukas inimeste peale kaubelda, aga kahjuks ei räägi keegi Poolas 1) inglise 2) vene 3) saksa 4) ükskõik mis muud maailma keelt peale poola keele. Lõbus. Kui olime bensuka hügieenivõimalustelt võtnud kõik, mis võtta annab, läksime tee äärde ja sealt see poiss meid peale korjaski. Ta sõidab Hollandisse ja viskab meid peaaegu Poola-Saksa piiri äärde. Natuke jama, et ta keeled on halvad, aga pole viga, tore poiss on. Vahepeal ostis meile Red Bulli, ise jõi ta seda hirmuäratavates kogustes. Mina muidugi uinusin tagaistmei, kui Kadri temaga ees suhtles. Ärritav tunne ütleb, et täna Poolast ära ei saa. Aga tahaks, umbkeelsus käib jätkuvalt pinda. Pealegi on see riik nii kohutavalt lahmakas ja mitte just kuigi huvitav. Äärmiselt värviline, seda küll. Ja kui tee ääres on keegi surma saanud, siis ei panda sinna mitte lillepärg, mis paari pevaga kaob, vaid ehitatakse tilluke kristlik monument. Samuti oleme avastanud, et siinkandis on liikluseeskiri mitte kohustuslik, vaid pigem soovitatav. Sh kõik pidevad jooned, kiiruspiirangud, liiklusmärgid jne. See kõik ei muuda aga fakti, et Poola maastik on jube...ee.. maaliline. Mulle jääb aga ikka arusaamatuks, miks neile täishäälikud ei meeldi. Ja miks ühistranspordi sõidukite bensuluugid on roostes tabalukkudega kinni.
Katolikkus pressib ka igalt poolt nähtavalt. Kirikud iga nurga taga (Viljandi suuruses linnas peab olema vähemalt 4 kirikut), Maarja ja Jeesuse ja pühakute värvilised skulptuurid inimeste aedades ja niisama tänavatel. Isegi sel Hollandil, kelle autos me ikka veel oleme, on mingi jumalik pilt mobiiliseadeldise taha torgatud). Tuleks siiski täpsustada, et ta on poolakas, hüüdnimi Holland ei loe midagi.
Eestist ei tea rahvas siin suurt midagi (kui palju me õigupoolest Poolast teame?). Eile õhtul, kui olime ühele juhile öelnud, et oleme Eestist, siis tegi see juht mingit veidrat häält (šžaglwžlowans?) ja vaatas meile siis õnnelikult ja ootavalt otsa. Kui ma talle mõistmatu pilguga vastasin, siis ütles ta, et "No see on ju "tere hommikust" leedu keeles!" Ütlesin, et kahjuks ei oska ma leedu keelt, mispeale ta üllatus. Küllap ta arvas, et Balti riigid on praktiliselt üks suur riik nimega Baltikum ja pealinn on mingi Baltica või midagi ja kõik siin räägivad ühtset balti keelt.
Tahaks, et mu sõiduõpetaja näeks, kuidas see Holland oma Audiga sõidab. Rääkigu siis probleemidest nagu "suund peab 3 sek enne sees olema, mitte 2 ja mitte 1." See oleks kõige väiksem probleem maailmas. Natuke kõhe on küll, kui ta täielikus padukas sõidab 140km/h kiirteel.
Me oleme siin autos juba 6 tundi olnud ja tunde läheb veel. Ja vihma sajab. Ja JÄLLE on ummik. Palun ära saja Jarocinis, sest seal me oma hollandi poisist lahkume.
Holland võtab mobiili vastu:"Blööööö". Kadri teeb seepeale: "Kurwamaš!" ja poiss naerab.
Uskumatu, et peame ta maha jätma, 10 tunni sõiduga sai ta nii omaks. Vaene väike Holland. Ta on nii väsinud ja muudkui kulistab Red Bulle. Joonistasime talle tänutäheks ilusa kaardi (rebitud jooneline paber ja pastakas). Kaanel oleme kolmekesi ta autos ja kaardi sees on "KURWA! (umbes nagu meie kolme inside joke - olime Kadriga enne seda sõna ühes filmis näinud ja all oli tõlge "Pühadevägi!") Get to Netherlands safely. Thank you :) Kadri and Mari from Estonia." Kaardi taga on 4 pildiga koomiks: Holland sõidab, siis tuleb päike ja annab talle kasti Red Bulli, Holland on õnnelik. Hiljem rääkisid mõned poolakad meile, et kurwa ei tähenda üldse mitte "Heldus küll" vaid hoopis "Kuradi hoor". Niisiis, kujutage ette, et korjate peale 2 hääletajat, sõidate nendega 10 tundi ja siis saate neilt kaardi, sees suurelt "KURADI HOOR! aitäh :)". Appi kui häbi. Ta naeris kaardi peale.

Et aga kohas, kus ta meid maha pani, oli igal pool märg (vihm oli just lõppenud), siis otsustasime edasi hääletada, sest igal pool on kuivem, kui seal. Auto peatus, abielupaar, viiekümnendates. Mõtlesime, et niikuinii mingisugune mõrvarpaar, kohe keeravad metsa vahele ära ja ütlevad naeratusega "kõik on korras :)" ja siis kutsuvad oma 10-liikmelise niudevöödega lastekarja kohale: "Lapsed, söööma!" Umbes nagu Poola "Vale pööre". Tegelikult olid muidugi meie mõrvarlikkuse kahtlused alusetud, tore umbkeelne poola pere oli. Suhtlesime nendega käte vehkides ja paari venekeelse sõna abil, mida nad teadsid. Teatasid, et nad elavad Piaskis, 38 km kaugusel. Sõidame. Kohale jõudes olime neile juba selgitanud, et ega me eriti ei tea, kus me magame. Kõigepealt viisid nad meid teeotsa juurde, et edasi hääletada. Seal sai neile selgeks, et poeme siiasamma mõne puu alla magama, mispeale pidasid nad omavahel mureliku ja äreva vestluse maha ja meile sai kuidagi selgeks, et nad plaanivad meid kuhugi viia. Leiutasime omavahel, et küllap enda poole. Varsti leidsime end aga kohaliku lossi ees aias, kiriku kõrval, kus oli terve kari inimesi, kellest ühe, noore naise Eva, kutsus see paar meiega vestlema. Eva rääkis inglise keelt ja oli samuti mures meie pärast. Ta käis seal (mis oli tõenäoliselt kirikulaager) ringi ja küsis, et kas meile öömaja pole. Ei olnud. Tuli tagasi, rääkis selle paariga, meie samal ajal vahime kogu asja mõistmatult pealt ja mõtleme, kuhu nad meid nüüd sokutavad. Meie väiteid, et võime vabalt ka pargis olla, ei kiitnud nad üldse heaks ja lõpuks ütles Eva, et need 2 võtavad meid enda poole. Ja läksime. Ilus maja ja tohutult külalislahked. Naine, kui nägi, et võtsime oma toidukraami välja, vehkis meile kätega, et pange heaga ära ja tulge sööma. Saime oma toa, rätikud, kiirtutvustuse kõikidest lastest ja lastelastest ja lõpuks ka poola sööki (mis mulle kohe üldse ei maitsenud, isegi kohvil oli ääretult võõras maitse juures, aga kõik surusime viisakusest näost sisse). Kena sellegipoolest. Vaatasime koos telekast uudiseid ja järsku on president Ilves koos Poola presidendiga ekraanil (pikkusevahe on umbes meeter) ja poolakad pistsid kisama ja vehkima: ESTONIJA!
Alles pärast mõtlesin, kui veider on fakt, et meil oli nendega paaritunnine vestlus, ilma et me oleks üksteise keelt rääkinud.

3. august

Appi kui õnnis tunne on ärgata väljapuhanult voodis. Pärast üheksatunnist und kutsus pereema meid sööma, kohv ja võileivad ja... hea. Poolakate kompaniiga oli liitunud üks vana naine, tõenäoliselt kellegi ema sealt. Ta lihtsalt istus ja põrnitses meid söömas. Pere käis uksest sisse-välja, naeratasid ja noogutasid. Lõpuks andsid ka oma aadressi, et saaksime neile postkaardi saata ja tegid pilte meiega, meie aga joonistasime neile järjekordse kaardi. Veidi cheesy oli (2 tegelast, ühel poola lipp, teisel eesti oma, hoiavad käest kinni) aga kui naine seda nägi, hakkas ta lihtsalt nutma. Lõpuks viis pereisa meid 3 km maanteele, andis pihku omajoonistatud Leszno sildi ja tõmbas uttu. Nad olid nii uskumatult toredad.
Sellele järgnes järjekordne 7 kilomeetrine jalutuskäik läbi Leszno
ja veider poolakas, kes kohvi välja tegi ja seejärel fotokaga ahistama kukkus. Küsib: kas Itaaliasse autostopiga? - Jaa - Poolakas haarab kahe käega peast kinni.
Talle järgnes bussijuht, kes jagas meile maasikamaitselist vett ja hoiatas, et kõik mehed on kurjad (ilma kahtluseta on see päeva mõttetera), talle järgnes aga inimene, kes rääkis inglise keelt. Vau. Ta rääkis Poolast huvitavaid asju meile. See maa on nii katolik, et siin on kristlik(ud) raadiojaam(ad), mida kuulavad peamiselt vanemad inimesed ja mis petab neilt raha välja. Loevad päev otsa palveid ja siis peidavad sinna sisse sõnumeid, et kanna raadiojaama arvele 10% oma varast. Mida kuulajad ka teevad. Kohe järgmine auto lasi meil seda raadiot ka ise kuulda. Vana mees, tibatilluke auto, raadios palvetavad saatejuht ja helistaja vaheldumisi. Monotoonselt, kerge õud tuli peale. "Šžšžšžšžšžš, alleluja." Selle mehega (kes suurema osa ajast vaikib) jõudsime Tšehhi piirini, kus ta auto kinni pidas ja me saime aru, et nüüd tuleb välja minna. Siis jäi ta aga meie juurde töllerdama, vahepeal käis metsas pissil ja tagasi tulles nägime, et ta oli lihtsalt endale peale pissinud. Ning et ta oli vist natuke sassis omadega. Püsis meie juures südamerahuga, rääkis oma keelt, meie ütlesime aga võimalikult viisakalt headaega ja läksime eemale hääletama. Möödus jalgrattur, hääletasin naljaga talle ja ta pidas kinni. Tore 30aastane Martin, kes oli "Kodus ja võõrsil" tegelase Flynni kadunud kaksikvend. Rääkisime umbes veerand tundi saksa keeles ja ta lasi siis jalga. Hull mees oli aga ikka veel seal ja kohmitses oma auto kallal. Peagi kutsus ta meid tagasi autosse, ta oli terve aja asju ümber tõstnud, et meie kottidele ruumi teha. Et ta oli selline kahjutu hull ja et ühtegi autot ei paistnud ja natuke ka tänutäheks, läksime uuesti peale. Siis hakkas pihta see haige teekond, mille jooksul demonstreeris ta meile oma sõiduoskusi (nende puudumist õigemini). Pidur põhja, gaas põhja, pidur põhja - nagu Tallinna bussijuhid, sinna lisaks eluohtlikud möödasõidud, mille jooksul vasardas mul kuklas: "Surm. Surm. Surm." Vahepeal ütles ta suvalisi asju: tükk aega on vaikus ja siis - "Sovietskii sojuz." Vaikus. Ja siis nimetas asju, mida ta tee ääres nägi, nii mitmes keeles, kui oskas. "Sabaka. Hund. Dog."
Umbes tund aega pärast selle psühhoga sõitmist läks Kadri nii äksi (ta istus ees ja sai kogu liiklusšoki osaliseks), et hüüdis lihtsalt: "Okei, stop! Stop!" ja me läksime välja kohas, milles õnneks tundsime ära selle ristmiku, kuhu temaga algselt saada tahtsimegi. Uuesti hääletama, päike loojus ja täiesti ilus Tšehhi maastik igal pool ümber. Üks hull Audi peatus, sees noor mees, Mikolai, kes oli Ukrainast pärit uusrikas. Audis kõik justkui ilmus armatuuri seest, telekad peatugedes jne. Mikolai või Kole, nagu ta end nimetada palus (jah, tõepoolest, tegelikult Kolje) oli tore. Sõitsime ta pimp autoga, ta pani eriti pimp muusika peale (UP IN HERRE!) ja me kõik tundsime end väga pimbina. Lõpuks oli ta äärmiselt häiritud ideest, et me väljas magame, ja ütles, et ega mul pole mingi probleem teile Chrudinis hotellituba osta. Ja nii läkski - järgmisel hetkel leidsime end kõigi mugavustega toast (+ hommikusöök). Mõtlesime küll, et kui ta nüüd ütleb, et ise tulen ka siia, siis teeme minekut, aga ei. Vahepeal ta naases, et meiega all baaris natuke istuda, kus ta näitas meile ka oma teiste iluautode pilte, mis olid talle vist nagu laste eest. Siis läks aga koju teise linna. See on lihtsalt üks kõige paremaid osasid sellest reisist. Neis ajuvabalt erinevates olukordades olla.
Ühel hetkel vaatame (natuke teeseldud) huviga katoliku pere lapselaste fotosid ja teisel istume mingis pimp autos kurdistavas tümpsus, pead nõksumas. See on nii lahe. Tundub, et Tšehhis pole inimesed nii umbkeelsed, pealegi on hinnad odavad.
Muidugi ei saanud me ilma sellele Koljele kaarti joonistamata, kuigi mõtlesime alguses, et ta on vist selline mees, keda ruudulisel paberil pastakaga tehtud kaardid eriti ei huvita. Siiski, Kolje muheles, tal oli päris hea meel.
Reisipäevikusse kirjutas ta, et me oleme "harošie devotški". Muidugi oleme.

4. august

Hommik algas rootsi lauaga hotelli all, kus kõik meid miskipärast vargsi piidlesid. Õigemini kelner puha jõllitas ja vähesed külalised, pärast kelneriga sosistamist, lihtsalt piilusid. On vist üsna tõenäoline, et nad pidasid meid lõbutüdrukuteks? Meil oli aga päris lõbus neid vastu jõllitada. Õgisime suurima südamerahuga kõhud täis ja läksime tuppa, kus sai vaadata tšehhi keeles üle loetud "Sõpru" ja "Knight riderit" (Kitt: "Mihkel! Šžonškiž!")
Järjekordne jalutuskäik läbi linna, mille vältel liitus meiega natukeseks teine rändur, kes läks Saksamaale ja elas USAs.
Ning mingil põhjusel nägi välja (ja lõhnas) üsna asotsiaalselt. Edasi hääletasime aga kahekesi ja päris edukalt, kui vahepeal tuligi natuke kauem seista, manasime ette eriti kurvad näod ja järgmine rekka peatuski. Muhe tšehhi rekka tõi meid Austria piirile. Pikalt ja laialt seletas ta, kuidas ta Austrias Linzi ja igale poole läheb, kui aga piiripunkt kätte jõudis, parkis ta end ära ja ütles, et enne hommikut ei lähe ta kuhugi ja et võime ta naril magada kui tahame. Et see mõte meid aga väga ei paelunud, siis läksime jala üle piiri ja uuesti pöial püsti. Või no mis piiri. Palju mahajäetud hooneid lihtsalt. Poola-Tšehhi piir koosnes üldse ühest poolpõlenud betoonuberikust, mille aknad olid sisse löödud. Selle rekkaga sõites võisime tee ääres näha ka umbes 5-6 tüdrukut seismas. Nad olid seal paarisajameetriste vahedega, kõigil vastav välimus ka. Juhtide jutu järgi olevat Poolas ja Tšehhis taolisi maanteetöölisi palju, enamik neist kas Ukrainast, Valgevenest või Balkanilt. Seepärast tekib autojuhi pilku selline umbusklik helk, kui neid esimesena vene keeles kõnetame. Varsti, kui asjast aru saime, muutsime keelte järjekorda: English? No? Deutsch? Parusski? Muide, fakt, et oleme Eestist, tundub ka paljudes usaldust tekitavalt. Muidugi sõltub juhist. Minu meelest peaks päris debiilne olema, et meid Kadriga nende tüdrukutega sassi ajada. 1) seljakott 2) parmaatne välimus.
Ilusal Austria piiril (soe, päike, mäed, kõrgus) saime passida võib-olla 10 minutit, kui tuli tilluke auto 2 naisega. Ema ja tütar, austerlased. Jutt, naljad, kõik klappis nendega millegipärast nii hästi, ainult hirnusime seal autos. Sõitsime läbi nende vanavanemate farmist (farm - see tähendab hiigelsuur mõis 7 elanikuga) ja siis ka tee peale jäävast Freistadtist, et meile keskaegsust näidata. See oli umbes viiendik Tallinna vanalinnast. Igatahes mõtlesime juba autos omavahel, et ei taha neist kuidagi lahku minna, ja just, kui olin küsimas nende aadressi postkaardi tarvis, teatas ema, et nüüd on asjalood nii:
kõigepealt lähme ema korterisse, kui seal süüa pole, siis lähme välja sööma. Ja ööseks lähme tütre korterisse magama. Halleluuja (alleluja)! Ema, st Elisabeth, kes töötas Linzi linnavalitsuses, elas hiigelkorteris otse kesklinnas. Muidugi ei olnud tal süüa ja nii läksime neljakesi üle Doonau keskväljakule sööma. Sõime, jõime veini, tegime oma haigeid nalju, kõik oli absurdselt lahe. Lõpuks läksime kolmekesi tütre korterisse (Sara) magama.

5. august

Hommikul keetis Sara kokku hämmastavalt hea kohvi ja viis meid rongijaama, olles meid enne varustanud täpsete juhistega, kuidas Linzist välja saada. Vahetasime aadresse ja läinud ta oligi. Linnaservas olime umbes poole tunni pärast (buss+rong) ja kõige halvem hääletuspäev algas. Tund aega seismist Salzburgi sildiga. (Ühel hetkel avastades, et teadmata põhjusel oli püsti vale pöial, nii et möödasõitjatele võis kergesti jääda mulje, et lihtsalt seisame seal, et Salzburgi promoda: Ausõna, jumala hea linn on Salzburg, minge aga!) Siis juhatas üks lahke onkel meid paremasse kohta ja seal seisime selle lollaka sildiga veel 2 tundi. Selleks ajaks olime juba veendunud, et see silt on neetud, nii et viskasime ta põõsasse ja esimene auto peatus. Saime mõned kümned kilomeetrid Itaaliale lähemale, Welsi. Seal kammisime natuke poode ja püüdsime uuesti hääletada. Kiirtee oli lähedal, sinna peale üritasimegi end hääletada. Pärast kümmet kohavahetust, pooltteist rusuvat tundi ja kolme päikesepiste kahtlust istusime poolmuserdatult oma nirust päevast, poolväsinult tee ääres, naersime nagu debiilikud ja läbi mingi jumaliku ime peatas üks naine oma auto kinni just siis, kui olime minemas (jumal teab, kuhu). System of a Downi lembene neiu viis meid Salzburgi kiirtee peatuskohta, kus otsustasime edasi rakendada ahistamismeetodit. See tähendab mina pidin seda tegema. Ahistasin nad kõik külma närviga läbi ("Vabandage, aga kuhu te sõidate?"), siis tüdinesime omaenese süüdimatusest ja istusime niisama. Järgmine seljakotirändur tuli juttu tegema - jälle mees, jälle asotsiaali maik juures + vaimuhaiguse maik. Mispärast seljakotirändurid sellised on? Ta lihtsalt seisis, vaatas meid pikalt ja kurvalt, siis ütles paar lauset nii aeglaselt, et iga sõna kestis 15 sekundit ja me vabanesime temast viisakalt. Uuesti käisin läbi kõik rekkad ja autod, seejärel istusime ja passisime uusi ohvreid (enesel muidugi jumala lõbus jälle selle totra olukorra pärast). Muserdus kasvas, idiootsed naljad samuti. Paar vanurit eemal olid avastanud meie tegevuse, nii et nad lihtsalt seisid seal ja vaatasid huviga kogu asja nagu mingit show'd. Ehk see viiski lõpliku tüdimuseni meid, läksime sisse, jõime kohvi ja mõtlesime elu üle järele. Lõpuks end uuesti liikvele ajades jalutasin kahe saksa mehe juurde ja püüdsin oma ahistamist võimalikult viisakalt maskeerida. Ja siis üks neist teatas: "Salzburgi? Jaa! Tulge!" Oh seda õnne. 10 minuti pärast istusime tema ja ta bullterjeriga (kelle nägu see mees natuke hirmutaval viisil oli) autos ja kimasime Itaalia poole. Kõvasti saksa keele praktikat, ta oli tore ka. Töötas rekkajuhina ja rääkis, et peaaegu kõikjal on 3 inimesi kabiinis lubatud. Siis rääkis ka veel loo rekkajuhist, kes sõitis Rumeeniast Itaaliasse, 18 inimesi kabiinis, kellelt ta oli mingi arvu eurosid kasseerinud. See onu viis meid oma kodulinna - väike armas ja mägedega ümbritsetud Bischofshofen. Seal jalutasime rahulikult ringi, kohalikus kirikus jne. Ma ei saa pihta sellele meeletult suurte katedraalide võlule, mida kõik pealinnades pildistavad. See väike külakirik oli tilluke, vana, tohutult ilus ja tagapingis istus üksnda palveid mõmisev tädike. Emotsioon oli igatahes miljon korda suurem, kui mõnes hiigelkatedraalis.
Enne linnast lahkumist pidime muidugi veel natuke ringi poodlema ja varsti olimegi maanteel. 3 autot hiljem leidsime end pisikeses Fuschi külas, kell oli 8 õhtul ja mäed igal pool ümber. Hääletamine enam ei töötanud, pealegi viis see tee edasi ainult mäkke, kuni Austria kõrgeima tipuni välja. Nii hakkasime magamisele mõtlema. See koht tundus aga päris kõrgel olevat, inimesed rääkisid, et öösel on ligi 5 kraadi sooja. Inimesed, kes meid siia tõid, pakkusid külalistemajas tuba, 20 eur näkku, hommikusöök hinna sees. Alguses keeldusime aga pärast tundi olime tagasi ja saime eriti ilusa toa majas nimega Brunhilde. Sõbralik pererahvas pealekauba. Muidugi õnnestus meil kraanikausi punn niimoodi ette lükata, et see sealt enam ära ei tulnud (nupust kraani taga ei teadnud me siis veel midagi), aga mõtlesime, et pole viga, hommikul hiilime minema.

6. august

Brunhilde on tore ikka. Keldris oli konn ja kraanikauss on ikka umbes, aga pole hullu. Hommikusöök söödud (võileivad + kohv), tulime tagasi tuppa ja nägime tee peal selle pere tütreid, kes seda külalistemaja peab. Nad küürisid külaliste tubasid, mida oli veidi kahju vaadata. Aga Austria EI OLE hääletusmaa. Tundide kaupa tee ääres seismist lihtsalt. Vahepeal tegime sildi "Anywhere" ja teisele joonistasime lihtsalt suure lilleõie. Mis toimub? Vandenõu? Niikuinii. Õhtul hilja oli linnakeses suur koosolek, kus närvilised kodanikud arutasid omavahel: "Kas nägite neid kahte seljakottidega tüdrukut? Niikuinii on nad paha peal väljas, niikuinii!" ja siis otsustati panna asula algusesse silt: "Don't pick up the two hookers." Haige Austria.
Lõpuks pärast mitut tundi ja õunaraksus käimist tuli auto. Noor mees, kes läks mõnikümmend kilomeetrit suurte kaljurahnude otsa ronima. Et ta meid kaasa kutsus, siis läksime vaatasime, kuidas ta seal ronib (tal olid Ämblikmehe võimed, ausõna, ma juba peaaegu ootasin vahepeal, et ta meid võrguga pilduma hakkaks)
, turnisime ise ka natuke ringi ja jätsime hüvasti. Auto hiljem leidsime end 2400 m kõrguselt, horisont oli üleni täidetud Alpidega ja päike kõrvetas meid mõlemaid nii ära. Mõned autod hiljem, uskumatu, ületasime Itaalia piiri. Mingi hull blond tibi juhtis (ma poleks arvutimängus ka julgenud nii mägiteel sõita) ja et ta rääkis saksa keelt kohutavalt kiiresti ja piuksuvalt, ei saanud ma midagi aru (mis muidugi ei tähenda, et ma arusaavalt ei noogutanud). Pikalt seletas ta läbi kohutava raadiopragina oma olematul häälel Põhja-Itaalia geograafilisi iseärasusi (arusaamine 0), lihtsalt lootsin, et ta seal kuskil vahel küsimust ei esita, sest siis oleksin omadega vahel, kui vastan "Ahsooo". Mingil hetkel muutus kogu olukord lihtsalt jube vaimukaks, itsitasin seal omaette. Seejärel viskas see segane tšikk (kogemata) oma põleva koni tagaistmel istuvale Kadrile sülle ja kui Kadri ehmatas ja kergelt ringi tõmbles, ei saanud tšikk midagi aru ja piuksus hüsteerias: "Was ist los??? Problem? Problem? Problem?" Seejärel tõi ta meid meie teest täiesti eemale, keset mingisugust rohumaad, sest arvas, et nüüd ja kohe lähmegi sinna magama. Süüdi oli minu suutmatus (ja viitsimatus) temaga asju arutada ja seal rohumaal läksime maha ("jajah, suur aitäh, siin saab hästi magada, mhmh, headaega!"), ise jumala tüdinenud sellest tibist.
Lõpuks Itaalia! Allaluja. Mõni tund lõunasse hääletamist ja leidsime end väikeses külas. Et üks italiano, kelle tagaaed oli lihtsalt üks suur rohumaa otse maantee kõrval, keelas meil seal magada, siis jalutasime külla sisse ja nägime väikese mäe otsas kirikut. Selle taha murule me magama läksimegi. Välku lõi, nii et taevas oli pidevalt täiesti valge, tähed ka taevas. Nii Itaalia õhkkond on siin.
Meie Itaalia sõnavara:
Boungiorno - Tere (päevast?)
Ciao - ciao
Vetteria - kroonlühter (tõenäoliselt)
Principessa - printsess
La vita - elu
E - on
Bella - ilus
Il cabezzola - nibu
Grazie/Mi scusi - ...
Niente posta - kirju pole
Nii et saame hakkama? Muidugi saame! Esmamulje itaallastest on ... hea. nad on küll umbkeelsed, aga nii abivalmid, et kui teed küsida, siis hakkavad nad tõmmeldes ja vehkides itaalia keeles seletama, saades suurepäraselt aru, et me ei mõista sõnagi. Nad lihtsalt ei saa end pidurdada. Kehakeelega võib palju asju ära teha pealegi. Siia väikesesse külla tõi meid mingi onu, kes meile mingil hetkel linnas jalutades teed seletas, siis poole tunni pärast tuli ta meile järele ja tegi vist hiiglasuure ringi meid siia tuues.
Pärast kõiki ettevalmistusi magamajäämiseks lisandus pidevale välgule ja mürin ja vihm. Kolisime kompsudega kiriku ette, kus oli mingisugune ilus seinteta (aga sammastega) katusealune. Sillutis - pisikesed ja teravad munakivid. Ega's midagi - suur prügikott ja magamiskott külje all, viskasime end sinna munakividele pikali. Vahepeal, kui saime aru, et keegi kolistab seal kirikus sees, proovisime temaga kontakti saada, aga tulutult. kirikus magamine jäi ära. Ta kartis meid vist päris kõvasti seal peaukse taga ringi hiilides. See ei takistanud tal aga selle neetud kirikukellaga korralikult kolistamast. Vahelduva eduga magasime aga oma öö ära.

7. august

Ärgates olid kõik kohad kanged ja kirikukellad prõmmisid ikka veel nagu segased. Vähemalt päike paistis. Vantsisime maanteele ja hääletama. Itaallased on ikka lahedad. Kui on ummik, siis itaallane teeb akna lahti, taob signaali ja vannub aknast välja. Kui ummik on 2 minutit kestnud, hakkab ta suvalise möödakäijaga kurjustama, et misasja nad seal seisavad, ah?! Kui me tee ääres seisame, siis iga 5. auto tuututab. Õige itaallane omab Fiati (soovitavalt Puntot) ja on uhke oma maa iga detaili üle. Meeste ninad on 2 normaalnina ja paljud näevad välja nagu lihtinimeseks maskeerunud mafioosod. Ühes autos istus minu kõrval Peeter Oja teisik, Guido Kanguri kaksikvend tuli hiljem vastu Trento keskväljakul. Itaallased teevad maailma parimat jäätist (mitte mingit tööstust pole, iga müügikoht teeb ise oma jäätise valmis) ja kui ta näeb meid murul istumas ja söömas, siis itaallane tuleb ligi ja soovib head isu, vastupidiselt eestlasele, kes vaatab eemalt altkulmu: "Parm".
Trentos oli kokku lepitud üks meie couchsurfingu peatuspaikadest ja see ongi ainus, mida kasutasime. See oli ka lõunapoolseim punkt, kuhu läksime.
No ei viitsi kaugemale, pealegi Trento on nii ilus ja me olime Salvatore pool 2 ööd. Kõigepealt muidugi sõime mõned jäätised ja siis otsisime Salvatore korteri üles (10 min jalutuskäik keskväljakult). Ta võttis meid lahkelt vastu, ja näitas kätte magamiskoha elutoas (lahtikäiv diivan ja välivoodi). Salvatore on 53aastane inglise keele õpetaja, kes tundis, et peab meiega hästi palju tegelema (mis oli iseenesest tore). Kõigepealt saime Trento tuuri ja siis õhtusöögiks mingi eriti hea spagetiroa espresso ja mozzarella ja.. kõigega. Küll aga oli Salvatore sama reeglites, kui ülejäänud itaallased. Kõik käib tavade ja väljakujunenud reeglite järgi. Mingil hetkel läks Kadri Nescafe 3in1 pakiga ta juurde kööki ja küsis, et äkki saab vett keeta. Salvatore põrnitses Nescafed ja siis ütles: "Nescafe... see on Itaalias keelatud! Turistikaup!" - "Aga.. ma mõtlesin, et saaks enne õhtusööki kohvi juua.." - "Enne õhtusööki on kohv keelatud!" Ja ta tegi meile imehead espressot hiljem. Siis rääkis lugusid, kuidas ta Marokos paar aastat õpetajana töötas. Seal oli parasjagu päikesetõusust loojanguni Ramadan, st söömine on keelatud (vähemalt kellegi teise nähes). Pärast tööd, 5 paiku õhtul, olid igal pool liiklusõnnetused, sest kõik tormasid näljastena koju. Politsei andis tänaval sööjatele lihtsalt kolki. Veel rääkis ta probleemist, mis neil Balkani immigrantidega on (keda ta sügavalt põlastab, sest lõppude lõpuks on temagi üks uhke itaallane) aga kui ma küsisin, kas balkanlased korraldavad jubedat kuritegevust neil siin, siis ütles ta teatud uhkusenoodiga, et nemad on kõigest pisipätid, mastermindid, st mafioosod, on ikka itaallased. Võta nüüd kinni.

8. august

Kohe pärast ärkamist saime tuttavaks Maria Elenaga, Salvatore naisega, kes tuli eriti hilja õhtul, sest käis Šveitsis. Ta tuli elutuppa, oli nii õnnelik ja aina rääkis ja rääkis.
Mulle ta meeldis, Kadrile käis jutumulin natuke pinda. Otsustasime koos, et kuna nad niikuinii sõidavad linnast välja Maria ema poole, siis viskavad nad mind ja Kadrit tee peal oleva ilusa mägijärve äärde. Pärast rikkalikku hommikusööki asusime teele. See järv oli lihtsalt üks täiesti ilus sinine laguun keset mägesid. Õues oli soe, vesi oli okei ja päike põletab. Täiuslik. Kasvõi lihtsalt fakt, et saame ühe päeva veeta ilma seljakottideta ja vedeleda keset Itaaliat järve ääres. Millegipärast olime ainsad, kes ujumas käisid, hiljem Salvatore rääkis, et ükski terve mõistusega itaallane ei lähe nii külma veega ujuma.
4 tundi saime seal olla, siis sõitsime Salvatorega bussiga tagasi Trentosse, sest Maria jäi oma haige ema eest hoolitsema. Ta küsis palju küsimusi inglise keele õpetuse kohta Eestis, sest tema sõnul oli meie inglise keel incredible, Itaalias ikka ei õpita üldse keeli. Kui ma rääkisin talle, et 4x nädalas on tavaline inglise keel ja 2x erialane tund, mistõttu saab giidina töötada, kus siis italiano läks äksi! Sõimas kiiresti itaalia keeles ja tagus rusikaga pihku endale. "That is right! First you learn and then comes practice!! Why don't we do it like this? Why do we learn English at all, if it's pointless?!?!!" Natuke hakkas lõpuks Salvatore uhkus mulle pinda käima, tänaval mängisid 3 väikest ringi kareldes ja Salvatore ütleb kiiresti: "Nad ei ole itaallased. Immigrandid."
Koju jõudes lubas Salvatore risotto teha, et aga me tahtsime veel sidrunijäätist, siis ütlesime, et lähme vaatame linna peal ringi ja läksime ostsime salaja jäätist (ai kuidas Salvatore oleks solvunud, kui oleks kuulnud, et enne tema risottot jäätist sõime). Aga risotto oli hea, kõik, mis sinna juurde käis, samuti. Enne magamajäämist uudistasime tema filmikogu (üle 1000 dvd) ja vaatasime kolmekesi Pulp Fictionit. Tundus ebanormaalne magada kohas, kus öösel on 26 kraadi.

9. august

Ma olen 18! 18 olen ma! Täna! (mis tuletab mulle meelde, et mitte keegi ei küsinud sellel reisil meie passe või ID-kaarte. Ainult see Chrudini hotelli administraator)
Mu sünnipäeva hommikul saatis Salvatore meid maantee äärde (tund aega jalutamist) ja jättis meid hääletama. (Muidugi enne tegime talle ka kaardi, mille üle ta oli päris õnnelik ja läks pani oma öökapile seisma). Et Itaalias pole hääletamisega mingit probleemi, võttis peagi meid peale üks tõsine italianost prettyboy, siis üks sakslane ja siis Clemens (vahepeal käisin viinamarjaraksus ka). Ta oli selline lahe poiss. Lõpuks kutsus Viinis enda poole, kui peaksime otsustama sinnapoole liikuda, aga ei otsustanud. Ta jättis meid kiirtee peatuspunkti, kus sõime lõunat ja siis hääletama. Üldse ei viitsinud uuesti juhte ükshaaval ahistama hakata (Sellega seonduvad mõned huvitavad mälestused ka. Mitu korda oli nii, et läksin juhi juurde, ütlesin reipalt "Hallo!", tema tervitas vastu ja siis näen, et auto on puupüsti täis. Naeratan ja lähen minema. Juht jääb hämmeldunult vaatama. Või siis Austria piiril, kui läksin ühe tüübi juurde, kes istus autos, ja küsisin, kuhu ta lähed. "Koju" - "Ahaa.. me lähme Austriasse!" Mis kukkus just nii välja, nagu oleksin ma nii jubemaru uhke selle fakti üle, et lihtsalt pean bensukas kõigi ees ringi uhkustama: "Me lähme ikka Austriasse!". Ta vaatas ka ikka päris veidralt.) Igatahes selles kiirteepunktis läksime lihtsalt peatuspaiga lõppu ja pöial püsti. Peagi hüüdis üks rekkajuht, et tulgu me peale. Ta oli umb(itaalia)keelne moslem Tuneesiast. Temaga saime Austriast läbi. Ta oli päris tore, justkui oleks teadnud, et mul on sünnipäev. Ostis šokolaadi ja nektariine ja kuulas kõvasti Tuneesia muusikat.
On olemas keeled, mida räägivad kõik maailma inimesed võrdselt. Hääletades näiteks kohanimede keel. Häälitsused, märgikeel, laulud. Näoilmed. Suheldud saab edukalt.
Aga huvitav, mis loogika on Euroatlase tegelaste peas, kui nad märgivad ära Euroopa kaunimaid teid ja siis Pärnu ning Narva maantee on märkimisväärselt ilusad, aga Austria mägiteed - ei midagi.
Meie itaalia keel on täienenud:
Prego - pole tänu väärt
Fresco - värske
Affresco - seinamaal maalitud märjale krohvile
Alfresco - päikese eest varjus
Attendi - tähelepanu
Al cane - koer
Bellissimo - ilusaim
(Moslem plaksutab nüüd hip-hop lugudele kaasa)
Monte - mägi
Lago - järv
Muide, itaallastele on rajatud liiklushotline. Et nad kõik ummikus seistes jubemaru äksi lähevad, siis pärast mõnda minutit (umbes siis, kui nad on suvalise möödakäija läbi sõimanud), helistavad nad sellel hotlinel ja kurjustavad tädiga, miks on ummik ja kus ei ole ummikut.
Moslem pani meid maha mingis hiiglasuures rekkaparklas, kõik kohad olid lihtsalt rekkasid täis (hiljem taipasime, et on pühapäev, ja nad ei tohi keegi sõita). Lahkudes surus ta meile 20 eur pihku ja ütles, et ei tohi vähese rahaga!
Ja siis algas järjekordne hirmus passimine. Olime ikka veel Austrias, põhjaosas. Võiks arvata, et kui parklas on 1 300 000 rekkat, siis keegi ikka võtab, aga ei. Nojah, mõndadest käisime suure kaarega mööda ka. Neil olid seal mingid oma kommuunid tekkinud - rekka all istuvad 6 venekeelset meest ja röögivad, kui mööda lähme. Teine tegelane vaatab meid endast möödumas ja kuseb südamerahuga vastu rekka rehvi edasi. Enamjaolt ei sujunud asjad seetõttu, et kõik lahkusid 24-48 tunni jooksul, meil oli aga plaanis kiiremini jalga lasta. Meil tekkis sinna mingi sõber rekkamees, kes rääkis laialt, et tal on palju sõpru siin, kes lähevad keskööl ära, et ta läheb ainult ja räägib nendega. Tund hiljem nägin teda pokkeriautomaadi taga ja kui küsisin, mis sõbrad rääkisid, siis ajas ta umbes sama juttu mis enne. Korraks nägin teda veel platsil ja kui sõprade kohta küsisin, siis oli see pisike mees päris hädas juba. Vehkis ja seletas pikalt ja laialt kõigest aga mitte lahkuvatest rekkadest, lõpuks lasi märkamatult jalga.
Ühe Eesti rekka leidsime ka, kabiin oli aga tühi. Piirasime seda rekkat natuke ja siis jätsime talle kojamehe vahele sildi. Mõne aja pärast kohtasime kohviku ees seda juhti ka. Umbkeelne venelane Nikolai.
Umbes 4. korda oli jälle see hetk, kus ma lähen peaaegu loobunult Kadri juurde tagasi, kuid mõtlen, et prooviks viimast korda veel. Üks väike auto jäi just bensukas seisma. Lühike noor mees vaatas mulle kurvalt otsa ja ütles: "Ma ei saa võtta teid, mul on hirm." Ütlesin seepeale, et "no kui hirm on, siis ei ole midagi vist teha.. ciao!" Paar minutit hiljem tuli ta meie juurde ja ütles, et hüpake peale. Pärast selgus, et tal oli hirm olnud seetõttu, et ta sai mu jutust aru, et mu kaaslane on mees. Hmmm... Igatahes Hadi oli Šveitsis elav Albaania makedoonlane. 28a, loomaarst, roosa särk ja ilus sportaudi. Saksa keelt rääkis umbes minu tasemel, nii et piisavalt. Täielik slaavi temperament, ta oli lihtsalt nii energiline. Kui ta parasjagu ei lobisenud, laulis ta kõvasti albaania romanssidele kaasa. "Mul on 2 venda ja õde, verstanden? Vend elab Sloveenias, sinna sõidangi Blablablablabla. Verstanden?" Lõpuks iga kord kui ta "Said aru?" ütles, hakkas Kadri naerma ja Hadi niisamuti.
Siis pakkus ta välja, et kui meil juhiload on, siis võiksime ta Audiga ise sõita. Niisiis mina kobisin taha, mees kõrvalistmele ja Kadri kimas mööda Austria kiirteed, ise täiesti õnnejunnis, Hadi istus samal ajal suurimas rahus ta kõrval ja lõõritas laulda. Vahepeal käisime kohvi joomas bensukas, sõime ta sööki ja tore oli.
Lõpuks ei tahtnud ta lasta meil kuidagi puu alla minna, vaid nõudis, et magaksime ta Audis, ta pargiks selle kuhugi ära. Tundus kahtlane, aga õues oli tõesti jube külm. Ta parkis kiirtee kõrvale laagriplatsile end ära ja me istusime õues laagriplatsil, ajasime juttu. Siis hakkas asi juba nähtavalt kahemõtteliseks ära kiskuma. Samas me ei kartnud teda üldse, ta oli selline abitu ja naiivne. Pinda hakkas aga küll käima. Varsti sai selgeks, et autos magamisest ei tule küll midagi välja ja ütlesime talle, et ta meid järgmisse tanklasse viiks (ta oli ise ka kahevahel, kas jääda või edasi sõita). Pettunud oli ikka, sest nagu ta ise ütles, tal oli "temperatur, verstanden? Problem, no!" Ajasime aga sõbralikku joru edasi, et kahjuks ei saa meie teda tema temperatuuriga aidata ja pärast mõnda aega jättis ta jutu katki. Kuigi lubas romaani kirjutada meist. Pealkirjaks saagu kas "2 hääletajat" või "Salzburg". Originaalne.
Järgmises tanklas tegi ta viimased kohvid välja ja jättis meid sinna, olles enne andnud oma kontaktid, sest "ükskõik millal Šveitsis olete, andke teada, mul on alati aega!" Ei Hadi oli naljakas. Et Kadri lippas seal põlvini seelikuga ringi, siis läks Hadi korralikult põlema selle peale ja kaebas mulle, et näe, ta provotseerib. Mina siis Kadrile, et ära sa seal provotseeri midagi, Hadil tuleb temperatuur, tee koledat nägu. Kadri teeb sellepeale tahavaatepeeglisse Hadile grimasse. Sellele paistavad need aga veel rohkem meeldivat. Lõpuks saime aga õnneks siiski lahti temast. Tanklas, kuhu ta meid viis, äratas müüjate tähelepanu asjaolu, et mingi rikka välimusega vend jalutab sisse kahe tüdrukuga, ostab neile kohvi ja läheb minema. Niisiis need müüjad lihtsalt seisid ja põrnitsesid meid pikalt ja halvakspanevalt, "Sina prostituut!" pilguga, üks ühes, teine teises nurgas. Otseloomulikult põrnitsesime vastu.
Siis selgus, et see Hadi oli toonud meid 20 km vales suunas Ljubljana poole. Tähendab tuleb teisele poole kiirteed saada ja tagasi hääletada. Kesköistel autojuhtidel võis päris huvitav olla, kui sõidavad mööda pimedat kiirteed ja siis järsku näevad kahte kuju, kes turnivad seljakottidega kiirtee kaht suunda eraldava betoonaia otsas. (Muidugi meil oli hiljem veel huvitavam avastada 20 m kaugusel jalakäijate tunnel) Et väljas oli jääkülm, läksime tankla kohvikusse ja sõime. Järgmise asjana avastasin, et ei leia oma mobiili. Kadri telefonilt helistades ei helise midagi. Selge - jätsin ta sinna laagriplatsile laua peale, kus Hadiga istusime, st umbes 10 km eemal. Täielik jama. Otsustasime mineku homseks jätta ja hoopis magama keerata. Rekkade küsitlemine kukkus läbi, jalakäijate tunnel oli uriinihaisune ja jube. Niisiis läksime tankla taha murule puude alla. Niiske oli, aga meil olid me suured prügikotid alla panna. Magada oli ka ikka päris külm.

10. august

Hommikul ärkasin Kadri paaniliste karjatuste peale. Nimelt olid öösel meie juurde tulnud mõned limukad. Õnneks polnud nad meie peal, küll aga seljakoti peal ja kile peal, pluss igal pool ümber. Jubedad rõvedad elukad. Kuigi mul tulid kerged naeruhood, kui vaatasin, kuidas Kadri ringi kargab ja kisab. Nii ruttu pole oma asju me veel kokku pannud. Kähku tanklasse sooja ja siis ka kohe hääletama. Mobiiliotsinguile. Kell oli 6 hommikul, seega hääletamine just meeletult edukalt ei sujunud, küll aga viipas õige pea meile üks rekkajuht. Noor Kreeka mees, tõeliselt lõbus ja lahe. Rääkis, et läheb varsti ja hääletab läbi Lõuna-Ameerika. Muide Kreekast tulevad kõik rekkad laevaga Itaaliasse, mitte läbi Balkani poolsaare, sest poolsaarel lokkab ikka veel maffia ja korruptsioon. Politsei peab suvaliselt rekkasid kinni ja pressib neilt raha välja.
Lahkudes surus Kadrile oma David Gilmouri cd kaasa, see oli neil ühine armastusobjekt. Ta pakkus ka hiigelsuurt arbuusi, millest siiski loobusime, sest sellele oleks olnud vaja väike järelkäru ehitada. Andis ka andmed, et Kreekasse minnes kindlasti talle teataks, ja pani meid maha täpselt teisel pool teed sellest neetud laagriplatsist, kus oli samuti mingi peatuspunkt mõndade magavate autodega. Kadri jäi sinna, mina aga võtsin ta mobiili ja läksin turnisin järjekordselt üle kiirtee, ise peas samal ajal juba sõnastades seda smsi, mis vanematele saata tuleb, et Mari on JÄLLE midagi ära kaotanud. Kui ma seal ühte lauda ja selle ümbrust uurisin, läksid lähedalolevad sakslased äksi ja uurisid, et mis lahti. Mõni minut hiljem otsis ligi 6 sakslast ümber selle laagrilaua minu kadunud Handyt. Helistasin Kadri mobiililt endale ja.... Kadri võtab vastu. "LOLLAKAS see oli sul SELJAKOTIS!" Vabandasin sakslaste ees, et pole enam midagi, ja tõmbasin kähku uttu, need aga nad ei saanud vist täiesti aru, sest taha vaadates uuris mõni neist ikka veel laua ümbrust. Minu kaitseks - kreeklase oleksime niikuinii pidanud seal laagriplatsil maha jätma.
Nüüd oli aga olukord, kus ainus lootus üldse edasi saada, on kinni püüda mõni neist viiest magavast autost. Üks oli rekka, selle juures märkasin liikumist, nii et läksin juttu tegema. Leedukas, kes sõidab ära alles homme. Veelgi jamam oli aga see, et leedukas pööras minu ahistamistaktika ümber ja hakkas hoopis ise ahistama. Lihtsalt lonkis terve aja sabas ja muudkui mulises vene keeles. Ka teine auto oli vahepeal ärganud, juba suundusingi juhi poole, kes eemal ringutas, aga see pagana leedukas tuli järele ja hakkas oma Itaalia muljeid vahetama. Seega pidin hoopis teda kuulama ja auto lasi jalga. Ta ei suutnud aru saada: "Miks küll inimesed tulevad puhkama Austriasse ja Itaaliasse, kui Leedu on nii ilus! Meil on Balti meri!" Hahah. Lõpuks õnnestus meil ta sabast raputada ja pärast mõningast ahistamist (mille jooksul tuli ka keegi kiirteekorravalvur, kes teatas, et kiirteel ei tohi hääletada. - "Me ei hääletagi kiirteel." - "Ahah. Väga hea. Seal ei tohi ka olla." - "Ahah. Kas te lähete järgmisse tanklasse?" - "Ei. Te peate taksoga koju minema." - "See arve tuleks Eestisse päris suur." - "Estland?! :O:O"
Lõpuks võttis üks austerlane meid auto peale, kes sõnagi ei rääkinud ja tõi meid Linzi äärde, kust saaks edasi hääletada. Nii avastasime tee ääres, et 1) see tee siin on vist kiirtee 2) kolmest sihtpunktist, kuhu see viib, sobib meile ainult üks suund ja 3) me oleme Austrias. Nii et parem tunneme end kohe mugavalt või keerame üldse kraavi magama, sest siin oleme vist terve päeva. Ometi peatus auto üsna pea. Thomas oli järjekordne äärmiselt lahe mees, kes pealekauba rääkis inglise keelt. Ta tõi meid mingisse tanklasse (tehes 60 km endale väga ebavajalikku ringi). Kohale jõudes kutsus ta meid sisse kohvile ja lõpuks istusime kolmekesi kolm tundi tankla kohvikus, jõime šampust (ainus sünnipäeva tähistamise moment) ja haiget moodi lõbus oli. Tom on olnud kõige erinevamatel aladel, aastaid tagasi juhatas Kiievisse Eurovisiooni korraldamiseks saali ehitamist, hiljem töötas kadunud Jörg Haideri alluvuses partei pressiesindajana, ehk siis selline omamoodi tänapäeva nats.
Rääkisime parasjagu, milline terve mõistusega inimene kannaks ometi crocke (neid vahtkummist plönne) jala otsas, kui sisse jalutas crockidega mees ja kohe tuli järele ta 5aastane poeg, samad asjad jalas. Thomas: "Kunagi, kui see poiss on 20aastane, lamab ta psühholoogi juures sohval ja räägib: "Ma ei tea... ma ei tea, mis juhtus, ma mäletan ainult et.. kui ma väike olin, siis isa.. isa -hakkab nutma- ostis mulle crockid ja...sealt edasi on kõik metsa läinud."" Kunagi läks Thomas kostüümiballile Hitleriks maskeerunult (kõige keelatum asi Austrias üldse). Soeng, riided, maneerid, kõik. Politsei viis ta ära ja ta veetis 3 päeva kartsas, ikka veel üleni Hitler. Kui lõpuks teda välja tuldi laskma, karjatas ta neile: "Ma ei TULE siit välja!" Ja ajas käe ette sirgu.

Lõpuks vahetasime kontakte, et ta saaks kontrollida, et me ikka veel elus oleme, ning ta tõmbas uttu. Mitu autot hiljem (nende seas üks rõõmus ema tütrega, kus ema rääkis, et ta abikaasa on andekas muusik ja pani ta CD peale. Me Kadriga mõtlesime, et noo nüüd tuleb 10minutine kitarrisoolo niikuinii, kõlaritest tuli aga hoopis mingit piiksuvat träna) olime ühe röökiva tšehhi mehe auto peal, kes tõi meid läbi kogu Tšehhi. Mina olin taga ja magasin, Kadri pidi ees selle umbkeelse venelasvihkajaga tegelema, mis tegi minu elu loomulikult lihtsaks. Lõpuks läksime välja Jaromeri linnas Põhja-Tšehhis. Edasi liikuda ei viitsinud, kell pole eriti palju ka. Läksime kohaliku baari istuma, kus 23 parmaatset isikut jälgisid meid terve aja. Lõpuks alustasime öökoha otsingutega, mis võtsid päris tükk aega. Esimene põld, kuhu magama keerasime, oli kohe elumaja kõrval. Koer seal aias ei jäänudki vait ja peagi oli pererahvas väljas, prožektorid käes, mille nad meile otse silmaauku suunasid. Ning muidugi sõimas tšehhi keeles. Pahuralt tegime sealt minekut ja pärast mõningasi seiklusi (sh Kadri plätu purunemine, nõgesepuhmad) leidsime koha raudtee lähedal ja tee kõrval. Magada oli päris hea.

11. august

Siin oli soe ja hea. Kui välja arvata autotee muidugi - öösel tundus ühel hetkel, et kõik maailma suuremad autod on koos otsustanud siia sõitma tulla ja nüüd kimavad edasi-tagasi sellel teelõigul. Või siis peaksime endale kähku pommivarjendi otsima. Maa mürises hullumeelselt. Passisime mõned tunnid selles väikeses jubedas linnas, mängisime pargipingil kaarte ja ei viitsinud liigutada. Siis pärast kohvipausi baaris vedasime end tee äärde ja 3 autot hiljem leidsime end oma vana tee pealt, mida mööda olime Itaaliasse tulnud. Üks metal-poiss, Radim, tegi 40 km ebavajaliku ringi ja tõi meid Poola-Tšehhi piiripunkti. Paar tillukest otsa hiljem olime ühe pere autos ja me mäletame neid seetõttu, et naine oli nii jube abivalmis, et võttis meie atlase oma kätte, ajas sellel näpuga mööda teed ja seletas meile üksikasjalikult, kuidas edasi minna ja Euroatlast lugeda. Kui mul oleks raskekujuline ajukahjustus, oleksin vist ikka ta jutust aru saanud. Siis tuli Robert, kes oli samuti lahe, sõime kofeiinikomme ja kuulasime Gilmouri ja.. hea oli.
Igatahes õhtuks olime Poolas Jarocinis ja seal leidsime ilusa põllu, kus magama plaanisime jääda. Just sel hetkel, kui reaalsus unenäoks muutus, lendas suur piisk mulle otsaette. Kergelt kirudes kolisime oma asjadega paarsada meetrit edasi, eemal oli mahajäetud hoone (nagu mingi kultuurimaja) ja selle ees oli väike katus. Alguses proovisime ka hääletada, loomulikult kasutu tegevus keskööl. Umbes tunni magasime keras suure kuuse all ja siis kolisime katuse alla, kus oli veel võib-olla 3 tundi und kõveras seljakoti peal. Vihma ladistas, välku lõi.
Vot sel hetkel kahetsesin ikka tõesti, et me ei olnud jäänud mõneks päevaks Linzi Thomase juurde, nagu see oli kutsunud. Thomas smsis parasjagu, kuidas ta istub sõpradega ilusa sooja Doonau ääres ja mängib pilli, ning meie oleme tohutu suure kuuse all keras.

12. august

Meid äratasid kohalikud tädid, kes millegipärast arvasid heaks koguneda hommikul pool 6 linnast väljas maja ees, koos suitsetada ja meid jõllitada. Õigemini nad seisid eemal ja ütlesid kurje asju, mis ootasid meilt vist vastust ka. Mina lihtsalt istusin unesegaselt magamiskotis, ei saanud mitte kui midagi aru ja vaatasin äärmiselt lõbustatult pealt, kuidas Kadri püüdis ühe poolakaga suhelda.
Kuri tädi nr 1: "Abszcwzhietszc!"
Kadri: "Do you speak English? I'm sorry, I don't speak Polish.."
Kuri tädi nr 2: "Schgsh!!! SZHWETSZ!!!"
Kadri: "Or maybe you speak Russian?"
Igatahes oli rahvast maja ees mingil hetkel terve kari ja kahtlemata olime peamine jututeema. Mingil hetkel lasid aga kõik koos jalga ja lõpuks tegime sama. Kell oli pool 6 hommikul ja meie alustasime hääletamist. Passisime seal mitu tundi, seisund oli kuskil teadvuse ja une vahel, õues oli -50 kraadi ja autosid oli 3. Lõpuks hakkas neid aga isegi tulema. Mitu tükki pidasid kinni ja teatasid abivalmilt, et muide paarsada meetrit edasi seisab politsei. Aga et me ei ole põgenenud vangid, siis jätkasime hääletamist. Lõpukskorjas meid üles mingi onkel, kellega lõpuks sõitsime 300 km maha. Kadri magas taga, mina koondasin ees istudes kogu energia silmade lahtihoidmisele, sest teoreetiliselt tuleks ikka suhelda. Lõpuks hakkas onu muret tundma meie edasise transpordi pärast ja et tal oli autos raadiosaatja, jahtis ta pilguga Leedu rekkasid. Lõpuks nägi ta üht, siis käskis minul mikrofoni võtta ja teatada sinna vene keeles, et tahame ka Leetu. Mida ma ilusas koomiliselt vigases vene keeles ka tegin. Ei midagi. Mingil hetkel helistas ta oma tütrele ja rääkis meist, siis järsku andis mobiili minu kätte. "Eee...hallo?" Tütar küsis teadmata põhjusel marsruudi kohta ja siis pani ära. Millegipärast on kõigis poola autodes, millega viimasel ajal sõitnud oleme, raadiosaatja, seega kõik nad püüavad meile edasist transporti organiseerida. Nii mugav. Lõpuks avastas onu valgusfoori taga seistes, et üks leedu rekka on meie taga. Pidin uuesti mikrisse rääkima, aga see rekka ei teinud märkamagi. Keegi aga vastas, ütles, et läheb Peterburgi. Onu arvas ilmselt, et ju see tagumine lähebki. Ta kargas keset teed autost välja ja kutsus mind ka energiliselt kaasa, läksime kahekesi vaese leeduka akna alla, kes ütles, et ta peab hoopis kuhugi ära parkima ja magama. Onu oli küll 100 korda rohkem pettunud, kui meie. Ta tõi meid linnaserva õige tee peale, tore onu oli siiski. Sõime kõhud bensukas täis ja logelesime niisama. Leeduni oli 300 km.
Hääletama minnes leidsime vastassuunas seismas miljon rekkat ja meie suunas 0 autot. Vastassuuna omad aga suhtlesid meiega ja otsisid lällarite kaudu transporti. Lõpuks saime ikka tillukeste otsade kaupa edasi ja vahepeal hääletasime kogemata hoopis Saksamaa poole. Peatuv auto oli päris segaduses, kui ütlesime et lähme Leetu (tema läks Taani). Kui olime aga õigesse suunda saanud ja seal "Litwa" sildiga seisime, peatusid kaks rekkat, mina läksin ühte ja Kadri teise. Alguses väitis minu juht rõõmsalt, et läheb ikka Leedu piirist üle, lõpuks hakkas hoopis lõunasse suunduma. Väga hull ring polnud õnneks, sõitsime nendega mingi 60 km. Kadril oli oma juhiga lõbu laialt, minu oma oli aga vaikne ja tegi nõmedaid vihjeid koguaeg. "Eestis on väga ilusad tüdrukud, nagu näha". "Kas sul poiss on?" - "On küll (Kujutletav Konrad meenus jälle)" - "Teist ei taha?" - "???"
Lõpetasime kusagil Varssavi all, sealt saime ühe autoga edasi Leedu poole ja maha panid nad meid ühe viadukti kõrval. Selle juurde läksime edasi hääletama, kuigi see oli piiretega maantee ja igasugune peatumine keelatud. Aga me oleme ju Poolas, siin on nii hea hääletada. Ükskõik, kus seisad, keegi peatub 5-10 minuti pärast, seisku me kasvõi kuskil keset põldu. Ja peagi peatuski üks auto pidurite vilisedes keset teed. Poolakaid ei huvita isegi see, et nad oma peatumisega 10 teist autot peatuma sunnivad - tema tahab hääletajat peale võtta ja teeb seda! Liikluskultuuri puudumise plussid.
Poole tunni pärast ronisime aga juba rekka peale, mis suundus otse Kesk-Leetu. Muhe vene keelt rääkiv onkel on päris tšill. Ta kuulab romansse. Õudne, kuidas keeled sassi lähevad. "Zdravstvuite! Ja bin Mari." Mingil hetkel küsisin tänaval teejuhiseid eesti keeles ega mõistnud, mispärast ta mind imelikult vaatab. Kadri magas, mina ümisesin leedu rekkajuhiga Toto Cotugno lauludele kaasa, õues oli öö. Mingil hetkel kustusin alumisel naril ära ja ärgates olimegi Leedus. Mees tegi ettepaneku, et võime ta alumisel naril magada ja õues oli jälle nii külm, et muidugi jäime. Täitsa magatud sai.

13. august

Mind äratavad Kadri ja rekkajuhi hääled, kell on 6 hommikul, rekka seisab ja nad juba seletavad midagi. Tuleb välja, et rekkajuht pole nii väga muhe midagi, kui ma magasin, pakkus ta Kadrile välja, et ta võib talle läpakast kamasutrat ka näidata. Too keeldus viisakalt. No ja taolisi vihjeid hakkas varahommikul tulema. Kell oli 6, kui me sellest rekkast sealsamas välja astusime. Lonkisime kõrvalolevasse bensukasse ja püüdsime aru saada, kus me üldse oleme (Panevezsyse alguses). See ei tähendanud loomulikult, et me oleks viitsinud teisele poole linna minna, et hääletada. Proovisime siinsamas. Kui aga pool tundi olid autod peatunud ainult selleks, et öelda, et me peame teisele poole linna minema, siis mõtlesime, et muud vist üle ei jää. See pole ikka enam Poola.

Alustasime kõmpimist ja õnnelikud tädid, kes vastu tulid, ütlesid meile, et 7 km on veel minna. Oh õudust. Kui olime aga juba natuke linnas, läksime seisva takso juurde, kes oli nõus meid 5 euri eest teisele poole linna viskama. Sealt tõi üks mees meid 40 km edasi (hirnusime terve sõidu aja kahekesi, vaene mees). Lõpuks maandusime uuesti maanteel. Vaatasime seal, kuidas ühest autost, mis tee ääres peatub, ronib välja vähemalt 70aastane mutike, läheb üle risttee, hääletab seal ja 5 sekundi pärast peatub uus auto. Hmm... Meie aga, kui nägime kaugelt lähenevat rekkahordi, kriseldasime kähku paberile EST ja esimene rekka, Einar, peatus. Uskumatu õnnetunne oli näha eestlast, elus eestlast. Jooksime rekka juurde, karjudes EEEEEIIINAAAAAR!!! Ta võis natuke ehmunud olla.
Rekkajuht Einar: "Mul on GPS kahe kõrva vahel." Äärmiselt muhe rekkaonu on nagu mingi karastav hingetõmme pärast kõiki teisi. Ta kabiin on tühi, ühtegi salli ega karvalooma ega tilulilu ei tilbenda kuskil küljes. Einar on vanakoolimees. Tal ei ole läpakat, tal ei ole isegi suitsu. Kunagi kui tal pausi ajal igav oli, nikerdas ta omale piibu ja seesama piip hambus ta sõidabki. Oma 45 minutilise pausi ajal keetis ta meile kohvi ja surus meile oma sööki ka peale. Kui ta välismaal peab rekkaga peatuse tegema, siis ei tee ta seda tavaliselt kuskil rekkapargis, et seal siis 24h balkanlastega viina juua. Ta läheb kas linna või veekogu äärde, kalale näiteks. "No mida ma seal pargis teen - bulgaarlased ja rumeenlased on parajad pätid, peaksin siis õhtu otsa lihtsalt malakaga ümber rekka kõndima."
Ta kirus ka lokkavat prostitutsiooni, Itaalias näiteks, kui ta öösel rekkast välja pissile läks, siis tuli selja tagant juba mingi naine ligi ja pani käe ümber. "Ära parem rekkast nina välja pista, need kohe nagu šaakalid kallal."
Lõpuks tõi ta meid Mäo risti ära, ise läks Paidesse. Proovis ka edasiseks küüti leida, aga tulutult. Enne lahkumist lasime tal loomulikult ka päevikusse kirjutada. Kui enne on kõik kirjutanud asju nagu "Toredad tüdrukud, oli lahe, palju edu" jne, siis Einar kõigepealt puksis vastu natuke aega, sest tema ei tea, mida kirjutada, siis mõtles natuke ja kirjutas: Elu on ilus - vaata sellele silma.
Istusime veidi Mäo baaris ja läksime teine teisele poole teed, et koju hääletada. Paduvihma sadas ja eriti hääletamine ei sujunud, autosse ronides olin ikka üsna läbi ligunenud. Tore onu tõi mind otse Tallinnasse (Kadril läks 5 onut) ja sellega see kõik lõppes.

Kellega me tutvusime? Oi kui paljudega. Suhtlemine jätkus peamiselt austerlaste ja mingil määral ka Salvatorega. Elisabeth ei jäta kohusetundliku linnaametnikuna üheski meilis mainimata, et Linz on Euroopa Kultuuripealinn 2009 ning Thomasel oli hipiperiood läbi saanud (kui me kohtusime, oli ta just tulnud 3 kuu pikkuselt mootorrattareisilt Tiibetist ja Hiinast) ja ta sai tööd mingis hiigelfirmas PR juhina.
Nad kõik elavad hästi.

Mida me õppisime? Ma arvan, et suuremat osa sellest me endale ei teadvustagi. Ja seda, mida teadvustame, on võimatu kokku võtta. Ta lihtsalt on seal. Vähemalt minule tundub küll, et inimesed mängisid reisis kõvasti suuremat rolli, kui kohad. Ja nii ongi hea. Täiesti, täiesti, täiesti lahe oli.